Osmusaare minevik oli 1940. aastani rahumeelne: arvestades tema asendit Soome lahe suudmes, pöörati saarele isegi üllatavalt vähe tähelepanu. Seda kuni 1940. aasta 12. juunini, kui kogu Osmussaare elanikkond evakueeriti ning vastavalt Eesti-Vene baaside lepingule asuti siia rajama kindlustatud mereväebaasi. Suuremateks ehitisteks sai kahe suurekaliibrilise kauglaskekahuri ja nendega seotud juhtimiskeskuse kompleks, mille tegevust koordineeriti Hankost. Lisaks kujundati kaitsekraavide ja väiksemate laskepesade võrgustik, mis kattis tervet saart. Saarele ehitati ka ligi paarkümmend kasarmut, kuhu paigutati suure pataljoni jagu, seega umbes 800 meest. Teistel andmetel oli mehi algselt 2000. Kasarmute ning betoonist kaitserajatiste ehitusmaterjaliks lõhuti ära kõik saare kiviaiad ja suurem osa lubjakiviehitistest.

1941. aastal valmis seniitpatarei ja septembriks üks tornpatarei, mõlemad õhati venelaste taganemisel 1941. aasta detsembri algul. Venelased lahkusid sealt ilma lahinguteta, jättes maha hulgaliselt varustust ja toidumoona, mis suures osas rikuti petrooliumiga üle valades. Sakslased hoidsid saart küll mitu päeva tiheda turmtule all, millest jäi saarele hulgaliselt mürske ja mürsukilde, nii et maapind omandas punaka varjundi, ent vene väed olid selleks ajaks juba lahkunud.

Ladudesse jäi hulgaliselt mürske, mis seisid seal osaliselt vee all üle 50 aasta. Saare demineerimist alustati 1996. aasta mais-juunis ning nende tööde ajal tõsteti hoidlast maapinnale ja hävitati 210 mürsku. 1997. aasta juulis leiti teisest tornapatareist veel 44 mürsku.

1998 . aastal oli Osmussaarel üldine demineerimisalane kontroll, mille ajal uusi lõhkekehi ei leitud. Siiski on võimalik õhutõrjemürskude ja meremiinide uhtumine randa, nii et igasse leitud lõhkekehasse tuleb suhtuda ettevaatusega ja seda mitte torkida. Ettevaatlik tuleb olla ka saarel, sest kuigi keskkonnaministeeriumile esitatud aruande kohaselt on Osmussaar lõhkekehade võimalike leidude osas üks puhtamaid piirkondi Eestis, võib veetaseme muutudes avaneda uusi läbiuurimata rajatisi, nii et maapõues võib peituda ebameelidvaid üllatusi. Saarel jalutamine ja kergelt ligipääsetavad sõjaväerajatised on aga külastajatele ohutud.